Otto Sõnajalg, ♊

Sünd: Saaga EAA.1224.1.247:299?234,1071,3135,418,0

• https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10153018377799596&set=a.101...
• Ta oli alguses Saksa sõjaväes olnud ja hiljem kargas Soome. Soomes olles jäi Karjala kannasel sõjakeerises vaenlase tagalasse, kus varjas ennast metsas ja tahtis hakata jala koju tulema, lõpuks langes ühe venelaste kamba kätte vangi. Rääkis kuidas teda üle kuulati ja revolvriga nägu katki peksti. Venelased aga leidsid, et ta võiks neile kasuks tulla ja panid talle Nõukogude mundri selga ja saatsid langevarjuga eelluureüksusega Eestisse. Augustis 1944 saadeti soomepoisid Eestisse Punaarmeele vastu. Tema aga saadeti langevarjurina venelaste poolt. Kohe kui oli alla hüpanud siis astus koju, lootes, et tema jaoks on sõda läbi. Kui venelased uuesti septembris peale tuli siis oli ka temal tuli takus, sest kartis kangesti Suure Isamaa reeturina tinaplönni keresse saada. Vahetult peale Eestis olevat sõda varjas ennast Kolga metsades koos metsavendadega ja rääkis seoses sellega huvitavast tutvusest. Nende rühmas olla üks endine Punaväelane, kes ennast Ülo Raudmetsaks kutsus, nende seas oli ka ta vend aga venna nime Otto enam ei mäletanud. Tegelikult olla ta olnud perenime poolest kas Kask või Lepp. Täpselt ei mäletanud sest metsas olevad mehed võtsid tihti endale teise identiteedi ja neid raudmetsi ja metsraudasid oli metsavendade seas piisavalt. Ülo Raudmetsa näol oli tegemist 1941 mobilisatsiooni korras Venemaale saadetud mehega, kes oli käinud läbi kõik võimalikud põrgud, alates tööpataljonist, 8 laskurkorpuse moodustamise järel Velikije Lukist Leningradi rindele, kuni Tallinna nn sakslastest vabastamiseni välja. Tal oli õnne, et pääses iga väiksemagi kriimustuseta ja oli üks esimesi, kes jõudis oma rühmaga 23 septembril Tallinnasse. Nad olevat liikunud paralleelselt Narva maanteega ja tulnud Kadrioru kohal Lasnamäe nõlvalt alla. Tankid olid juba sel ajal sadamas ja sealt kostis ka mõningast lahingumüra. Kuna kedagi kuskil näha ei olnud, tänavad olid inimestest täiesti tühjad ja ka koduigatsus oli suur siis otsustasid Tallinna poisid kähku kodust läbi minna. Leppisid kogunemiskohaks Raua tänava kooli, kuhu ka staap pidi moodustatama ja läksid. Ülo Raudmetsa kodu asus Kalamajas. Tal jäi koju maha naine, poeg, ema ja vend. Isa olla juba ennem sõda surnud mingisse kopsuhaigusesse. Kodutänavasse jõudes ta aga oma maja ei leidnud vaid oli terve rida ahervaremeid üksikute poolenisti põlenute kivimajade vahel. Püsti oli ainult poolik korsten. Lähedal elas tal naise sugulased ja ta läks neid sealt ka otsima. Leidiski oma naise tädi, kes talle kurva teate edasi andis, et kogu tema pere koos 12 aastase pojaga põlesid venelaste terroripommitamise käigus 9 märtsil keldrisse lõksu jäädes sisse. Tädi siis ka rääkis, mis oli vahepeal juhtunud. Vend oli tal läinud sõjaväkke ja vahetult ennem Eesti kaitselahinguid oli ka nende juurest läbi käinud aga vennast ei teadnud ta rohkem midagi. Venemaal olnutele oli muidugi räägitud, et Tallinna lasid õhku sakslased jne. Ta olevat siis läinud tagasi oma maja juurde. Otto kirjeldas Ülo sõnu sedasi. Võttsin peast kiivri endale kaenlasse ja lihtsalt seisin oma kodu ees, pea maas ängistusest nuttes niikaua kui silmees mustaks läks ja lihtsalt kokku kukkusin. Tal oli käinud sees mingi krõps, midagi sellist, mis muutis tema senise arvamise kogu sellest asjast jäädavalt selgemaks. Ennast kogununa võttis sammud Kaarli kiriku poole. Nähes astudes mööda Vanalinna rususeid tänavaid oma nn võitluskaaslaste laaberdamist ja katkist kodulinna süvenes see tunne veelgi. Harjumäe kohal Vabaduse platsi ääres kakerdas kaks venelast täiesti juua täis ja kiskusid rihma otsas mingit väikest kiljuvat koera. Üks venelastest kuses vabaduse platsile ja nähes teda tulemas siis tervitasid teda nagu ikka semljakid pudeliga. Ülo pikemalt mõtlemata olevat tõmmanud relva vinna ja niitnud need kaks ühe valanguga sinna samasse kuseloiku maha. Kõrval oli mingi pommiauk või kraav, ühe jõudis kratti pidi visata sinna auku aga siis hakkas Pärnu mnt poolt auto hääl kostma ja ta lasi sealt jalga Kaarli pst pidi üles ja otse kirikusse. Kiriku ees oli korpuse meestest moodustatud venelaste kaitseks valve aga kui nägid, et eestlane siis lubasid sisse. Ta olevat koorinud küünlajalalt küünlarasva ja tegi sellest ühe väikese küünla, et oma lähedastele see sinna süüdata. Oli siis mõni aeg seal istunud kui väljas käis plahvatus ja kuulipilduja tärin. Läks siis vaatama, valve oli jalga lasknud aga kiriku kõrval Tõnismäe poolses otsas teepeal oli venelaste auto õhku lennanud ja venelaste põlevad laibad vedelesid ümber auto. Ei saanud aru, et kust poolt pauk tuli aga hakkas üle Tõnismäe liikuma ja hoidis igaks juhuks käed üleval ja kohe sealt samast saigi valangu aga mööda. Hakkas siis karjuma, et ärge tulistage siin eestlane. Nurga tagant kargasid välja kaks noort nolki, mõlemal silmad põlesid peas. Käsutasid ta pikali ja võtsid relva, seejärel uurisid, et mis mehega tegu ja miks nii koleda vormiga üks eesti mees keset ilusat ilma ringi paterdab Üks poistest oli veel Soome teine Saksa vormis ja kutsusid ennast Pitkapoisteks. Andsid Ülole saksa telkmantli ja ütlesid, et pane selga, kui ei taha kuuli saada. Männiku poolt pidavat veel tee lahti olema ja Keilas on suurem Eesti üksuste kogunemine. Andsid ka veel revolvri kahe padruniga kaasa, kone jätsid endale. Ülo siiski Keilasse ei läinud vaid otsustas Kuusalusse sugulaste juurde minna sest nemad võisid teada venna saatusest. Nii ta siis astuski sealt tulema ja teda ka kordagi keegi kinni ei pidanud. Kui venelaste üksus mööda sõitis siis viskas telkmatli hõlmad üle õlgade ja astus edasi ja nii kuni Kuusaluni välja. Sugulate juurde ilmus ka varsti vend, kes ei tahtnud sakslastega kaasa minna. Ülo rääkis ka veel Otole, et tal olla korpuses oleku ajal üks kunstnik nimega Enn Roos väga hea sõber olnud, et kui metsast välja keegi meist elusalt saaks siis otsiksin ta üles ja räägiksin talle tema loo ära, muidu imestab, et kuhu ma kadusin. Neil olevat ka Kuusalu kiriku juures tehtud üks grupipilt, kus Otto koos Üloga poseeris. Otto aga sai läbi oma sugulaste organiseeritud paberid ja kui metsas kibedaks läks siis lasi sealt varvast. Nimelt Kolga meestele tehtud elu kurjaks peale selle, kui Loksa tee peal ühe komisarist mootorratturi vagaseks tegid. See juhtus selle kohapeal, kus Loksa teel on Peterburi maantee poolt tulles väike lohk ja mäkketõus. See koht oli ennem madalam ja selle kohapeal ületas oja väike kivist sild. Nimetet. Tõldesild. Selle tembu taga olid ka veel Velmar ja Hugo Saarela Kolgakülast. Velmar laskjana hukati patareis 50 aastal. Hugo sai 25 pluss 5 ja pääses 56 aastal koju. Kõige põnevam asi on see, et Otto otsiski Enn Roosi üles ja rääkis talle selle sama loo ära, näitas ka pilti ja siis Enn R oli ta ka sellel ära tundnud. Olgugi et jutt käis Raudmetsast, teadis Enn, et tegemist oli tema sõbraga, võitlus ja mõttekaaslasega korpuse aegadest. Oli ta siis Lepp või Kask, sellest enam juttu ei olnud. 1945 aastal oli kuulutatud välja konkurss Tõnismäele mälestusmärgi püstitamiseks ja 1947 aastal avati tseremoniaalselt ausammas. Otto ütles; Ma olen täiesti kindel, et seal Tõnismäel seisab Ülo, see on ju täitsa Ülo nägu. Ta küll kuulis, et modelliks Enn Roos oli palunud Palusalu, sest mõlemad mehed olid ühte kaalu aga seda ta ei teadnud, kas Palusalu ka nõustus. Aga võib-olla ka nõustus, kui ta selle loo Palusalule ära rääkis. Otto käis ka ise vahel Tõnismäel ja lõi selja sirgeks, mälestamaks metsavennasõpra. Ütles, et lilli ma talle ei viinud, ta polnud üldse selline mees, kellel lilli viia aga alati, kui seal käis siis astusin sisse ka Kaarli kirikus ja panin nii Ülole kui ka tema hukkunud pere mälestuseks väikese küünla. Ülo sai 1948 sügisel metsas haarangus surma ja tema vend võeti kinni ning lasti Hugo jutu järgi Leningradis maha. Niiet, ei mingit Aljošat, vaid on Ülo Raudmets, kes leinab oma maja rusude ees oma mõrvatud pere. Seda võiks iga eestlane teada.

Raamat "Vabaduse eest" lk. 330.

Kaksikvend Voldemar

Perelegend: Otto ja Voldemari isa Oskar Mahkvei?

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=3293&start=45

Luteri EELK Haljala koguduse raamatus on isikud, kes meile selle loo valguses ilmselt huvi pakuvad. Maria Saunajalg (Sõnajalg) neiupõlve nimega Liikman, sündinud Alavere mõisas (Allafer) 28.03.1887a ja tema poeg Otto Sõnajalg sündinud Kandle mõisas (Kandel) 17.12.1924a. Ottol tundub olevat olnud ka kaksikvend Voldemar Sõnajalg (laste loendis numbri all 4), vend Arthur (sünd.23.11.1910 - loendis nr.1), õde või vend (ei ole loetav - loendis nr.2) kes sündinud aprillis 1915 ja veel üks vend, kes sündinud 19.03.1927 (loendis nr.5). Otto sai seega 1942 aasta detsembris 18 aastaseks.