Hans Tertsius

• Hans Tertsiuse sünd - Saaga EAA.1211.2.3:201
• HR 1834a Prandi mõis (Brandtenhof, Brandten; varem Kardina, Kardenay), Peetri khk Saaga EAA.1864.2.VIII-154:213?615,1934,166,42,0
• PR 1849-1863a Seppa, Mahtra mõis (Machters), Juuru khk Saaga EAA.1211.1.140:343?287,776,105,49,0
• Hans Tertsius osales 1858 Mahtra sõjas viide Juuru per.raamatus http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1211.1.140:343?227,774,612,69,0 - 10.02.1859 Siberisse saadetud.
• Hans Tertius 25a leskmees ja Tio Jaani 22a mahakuulutatud ja laulatatud Juuru koguduses 1845 http://www.ra.ee/dgs/_purl.php?shc=EAA.1211.1.135:3?90,1259,1434,134,0

1782. a. elasid Tertsiuste esivanemad Järva-Peetri kihelkonnas Koigi mõisas Ubakalu külas Enni talus. Hans sündis hingerevisjoni andmetel 1820. a. Koigi mõisas sulase Jaani (1795-1855 Mahtras) ja ta naise Madli (1795-?) esimese lapsena. Koigis sündisid veel õde Mari (1822) ja vend Juhan (1823). 1831 kolis pere naabermõisa Prandisse, kus sündis õde Truuta.

1835. a. saadi perekonnanimeks Tertius. 1839 kolisid Hansu vanemad koos õdedega Mahtrasse, kus isa Jaan sai Sepa talu peremeheks. Sepa oli kuuepäevakoht, seega küllalt suur talu. Alles 1842. a. tulid Prandist Mahtrasse 22-aastane Hans koos 19-aastase venna Juhaniga.

Õde Truuta läks mehele Mahtra Tilli tallu Juhan Lesmannile, õe Mari saatus on teadmata. Vend Juhan kosis Järlepast naise ning kahe aasta pärast (1852) võeti ta nekrutiks.

Isa Jaan jäi Mahtras leseks ja võttis teise naise Mari, kes oli 3 aastat noorem võõraspoeg Hansust. Isa Jaanil olid teise naisega lapsed Jaan (1847-1928 ?), Liisu (1850-?), Hindrek (1853-1896) ning Jakob (1856-?).

1845. aastal Hans abiellus Järlepast pärit Annega, kes suri juba samal aastal. Mõne kuu pärast kosis Hans teise naise Tiiu (sünd 17. aug 1823). Hansu esimene ja teine naine olid õed. Hansul ja Tiiul sündisid Mahtras lapsed Mart (1846-1852), Jaan (1848-?), Ann (1850-?), Juhan (1853-?), Mari(1856-?) ja Tiiu (1858–1858). 1855. a. suri Hansu isa Jaan 60 aasta vanuselt. Ilmselt juba enne isa surma sai Hans Sepa talu peremeheks. Talusse jäi edasi elama ka noor lesk 4 lapsega.

Hans Tertsius oskas vabalt lugeda ja ka kirjutamine polnud kõige kehvem. Juuru pastor Berg iseloomustas Tertsiust järgmiselt: head usuteadmised, korralikult armulaual käinud, alati heade ja laitmatute elukommetega olnud. Hansu isa olnud 1841. aastast mõisa rehepapp ja kärner ning sealt õppis ka Hans ühtteist - tal oli kodus Sepal suur puuviljaaed ning ta pidas mesilasi.

Tertsiusest sai Mahtra valla talitaja arvatavasti 1850. aastate alguses. See polnud kerge amet, kus tuli läbi saada nii küla- kui mõisarahvaga.

Tertsiuse ning üldse Mahtra meeste kuulsus tõusis lausa maakondlikule tasemele seoses 1856. a. kohtuprotsessiga Harju-Järva kreisikohtus. Asi oli nimelt selles, et Mahtra mõisnik Hellfreich teatas 1856. a. jüripäeval uutest suurematest teokoormistest, kuid vana tava kohaselt oleks ta pidanud seda tegema enne jüripäeva. Mahtra mehed kaebasid härra kohtusse ning nad võitsid protsessi.

1856. a. väljakuulutatud uus seadus pidi Eestimaal maksma hakkama jüripäevast 1858. Seda seadust oodati ja arvati, et see lõpetab vihatud abiteo, mis kurnas talusid. Uue seaduse kättesaamisel oli just Tertsius see, kes seda luges ja püüdis meestele lahti seletada. Ta alustas dialoogi pastor Bergiga, kutsus kokku naabervaldade talitajad, et koos seadust arutada ja uurida, laskus vaidlustesse Mahtra mõisniku ja valitsejaga ning kihelkonnakohtunik Stackelbergiga. Kuulus on Tertsiuse ütlus kohtumisel Bergi ja Stackelbergiga: “Raha on sakste taskus küll olnd, eks ta või meie taskus kua olla.” Sellega ta mõtles, et kui mõisatöid ei jõuta teopäevade ajal ära teha, siis mõisnik võib ju raha eest talupoegi lisatööle kaubelda.

Veel Mahtra sõja eelõhtul läks ta ametivõimude loa ja passita Liivimaale Käru preestri käest nõu saama. Enne äraminekut soovitas ta meestele kõik täita, mis neile peale pannakse. Arvatavasti sai ta viimasel hetkel aru, et olukorras, kus ähvardatakse sõjaväega, on mõistlikum abitegu siiski ära teha. Teda ennast oli valitseja Rosenberg raske karistusega ähvardanud.

Nii möödus Mahtra sõda otseselt ilma Tertsiuseta, sest ta oli sel ajal teel Kärust koju Mahtrasse. 4. juunil arreteeriti Tertsius Mahtra meestest esimesena, viidi Atla mõisa ja võeti ära ametiraha. Pikad ülekuulamised Kuimetsas ja Toompeal ei murdnud tema vaimu. Ta vastused olid alati ühesed ja ülekuulajail oli tegemist tema nurkasurumisega.

Esialgne otsus oli mahalaskmine, kuid see pehmendati. Tertsiusele määrati 100 hoopi kadalippu, eluaegne asumine Siberisse ja kõigist õigustest ilmajätmine. 10. veebruaril 1859 sai ta oma kadalipu kätte viimasena. Peale neljakuulist paranemist algas 1859. a. juunis jalgsi Siberisse minek ning detsembri lõpul jõuti Tobolskisse, seega keskelt läbi tuli päevateekonnaks 40 km. Vahepeal said vangid umbes 1000 km raudteed mööda priiküüti. Juba Tjumeni linnas tabas Siberi-teekonna vintsutustest äärmuseni väljakurnatud Tertsiust ajutine meeltesegadushoog. Talle tundus äkki, nagu kaoksid kõik ta ümbert ära ja nagu seisaks ta uuesti Mahtra mõisa talli juures ja nägi kuidas läbi kadalipu aeti ja peksti kohe surnuks ja surnud visati mõisa poole aia äärde virna ning veri jooksis maanteekraavi. Just mälestused neist ebainimlikest julmustest rebisid alati nii tasakaaluka ja hoolikalt oma tõelisi mõtteid varjava Hans Tertsiuse rinnust karjatuse “Tuli, tule taevast maha ja põleta need saksad ära!”.

Tobolskis oli ta kõigepealt 4 aastat tööl Uspenski tehases. Sel ajal jõudis Tertsiusele järele kodumaalt tulnud perekond - naine koos kahe poja ja kahe tütrega. Elama jäädi Omi jõe keskjooksu aladele metsasteppi, kus olid väga viljakad mullad ja ilusad kasemetsad. Jõgepidi oli Omski linna 130 km. Algul oli raske, polnud tööriistu ega loomi, eriti raske oli viljaseemnega, kuid naaberküladest, kus elasid samuti kunagised väljasaadetud, saadi abi. Sajandi lõpul elati juba jõukalt. Seda muidugi tänu suurele tööle ja kohalikule viljakale maale.

Hans Tertsiusel oli ka oma tuuleveski. Veel vanas eas oli tema tööks jahvatamine. Tema ehitatud palkmajas asus hiljem külanõukogu.

1898. a. alustas Tertsius kohaliku koolmeistri Georg Luiga pealekäimisel oma mälestuste kirjapanekut. Töö kulges aeglaselt, sest kirjutaja oli juba ligi 80, tal polnud suurt kirjutamisharjumust ning sõjast oli möödunud 40 aastat. Need mälestused ilmusid 1900. aastal „Postimehe” „ joonealusena“.

4. juunil 1933 asetas ajakirjanik Georg Eduard Luiga vastavatud Mahtra sõja ausamba jalamile valgete õitega lihtsa kuuseokstest pärja, mis sümboliseeris Siberi metsi ja talviseid lõpmatuid lumelagendikke. Ise sõnades, et kui ta oli 35 aastat tagasi Siberis Tertsiuse naaber, palus ta tervitada kodumaad. “Kui kord lähete Mahtrasse, viige terviseid. Palju valu on mulle seal tehtud, kuid kallis on ikkagi see pind, kus valasime oma verd. Mina sinna enam ei jõua, mu tervis ja jõud on jäänud Siberi taigadesse.”

Ajakirjanik Georg* Eduard Luiga (töötas Omskis kooliõpetajana), kes HT-d Siberis 5 aastat enne tema surma külastas, kirjutab, et HT oli Siberis väga kuulus, võitis kõikjal lugupidamist. Tal oli heal järjel talu ja tuuleveski. Viimastel eluaastatel oli HT olnud oma veskis möldriks ja elanud noorema poja seltsis oma talus. Luiga seletuse järgi suri HT ootamatult: istus hooga vankrile, kus ta kokku varises. HT oli siis 81 aastat vana. [allikas: http://www.hot.ee/machter/tertsius.html]

Loe temast veel:

• https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:301935 - Eesti ajalugu elulugudes - 101 tähtsat eestlast, koostanud Sulev Vahtre 1997

Tertsiusel sündisid Siberis veel tütar Liisa ning pojad Konstantin ja Hans. Kõigil seitsmel lapsel olid perekonnad ning järglaskond on väga arvukas. Neid on Eestis ja laial Siberimaal. [allikas: http://www.hot.ee/machter/tertsius.html]

https://www.postimees.ee/1802565/hans-tertsiuse-pere-tehti-siberis-...

Grupp eestlasi Siberis Hans Tertsiuse haual https://www.muis.ee/museaalview/902756