Eduard* Gustav von Toll

Korporatsioon "Estonia" liige parun Eduard Gustav von Toll (1858-1902) oli baltisaksa päritolu geoloog ja polaaruurija.

• VIII.4.3: https://daten.digitale-sammlungen.de/bsb00000600/images/index.html?...
• IX.3: https://daten.digitale-sammlungen.de/bsb00000600/images/index.html?...
• http://www.ra.ee/fotis/index.php?type=2&id=735639
• Foto - https://www.muis.ee/museaalview/2042386
• http://en.wikipedia.org/wiki/Eduard_Toll
• http://de.wikipedia.org/wiki/Eduard_von_Toll
• http://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Gustav_von_Toll
• http://www.peoples.ru/science/travellers/toll/
• http://ru.wikipedia.org/wiki/%D0%A2%D0%BE%D0%BB%D0%BB%D1%8C,_%D0%AD...

Elukäik:

Eduard von Toll sündis 24. märtsil 1858 Tallinnas. Õppis Tallinna toomkoolis ja Tartus gümnaasiumis. Astus 1877. aastal Tartu Ülikooli, kus õppis. mineraloogiat, meditsiini ja zooloogiat. Lõpetanud ülikooli 1882. aastal, kutsuti ta osa võtma zooloogiaprofessori Maximilian Brauni korraldatavast teaduslikust ekspeditsioonist Vahemerele. Ekspeditsiooni käigus külastati ka Baleaari saari ja Alžeeriat. Naasnud ekspeditsioonilt, kaitses E. v. Toll 1883. aastal zooloogiakandidaadi kraadi ja jäi tööle Tartu Ülikooli Zooloogiainstituudi juurde. Töötas 1884-97 Friedrich Schmidti juures Peterburi mineraloogiamuuseumis konservaatorina. Aastatel 1885-86 võttis ta osa Alexander von Bunge korraldatud ekspeditsioonist Uus-Siberi saarestikku ja Laptevi mere rannikule. 1890 viibis teaduslikul eesmärgil välismaal. 1892-94 oli teistkordselt Uus-Siberi saartel, et rajada Fridtjof Nanseni "Frami" polaarekspeditsioonile moonaladusid. Samaaegselt tegi ta ka geoloogilisi uurimistöid Aastatel 1900-02 juhtis Toll Peterburi TA organiseeritud polaarekspeditsiooni laeval "Zarja". See oli tema kolmas polaarekspeditsioon. Sel ekspeditsioonil 1902. aastal ta jäi kadunuks koos kolme kaaslasega kelguretkel Benneti saarest lõunas.

Teadustegevus:

Juba oma esimese ekspeditsiooni jooksul tehtud uurimiste põhjal - E. Toll uuris Vahemere faunat ja tutvus Baleaari saarte geoloogilise ehitusega - koostas ta kandidaaditöö. Uurimistööd jätkusid ka järgmistel ekspeditsioonidel. Esimesel polaarekspeditsioonil 1885-86 oli peatähelepanu pööratud Verhojanski mäestiku geoloogilisele ehitusele. Sama ekspeditsiooni käigus sooritas Toll retke Bor-Juraki jõele, et uurida seal hästi säilinud mammuti laipa ja selgitada füüsilis-geograafilisi tingimusi, mis põhjustasid mammutite hukkumise. Edasi siirdus ta järgmisel aastal Faddejevi ja Uus-Siberi saartele. Koos Alexander von Bungega tegid nad kindlaks, et Kotelnõi ja Uus-Siberi saarte vahel asub suur liivane ala, millele E. von Toll pani nimeks Bunge Maa. Teisel polaarekspeditsioonil 1892-94 oli ülesandeks nn mammutiprobleemi lahendamine. Kolmas polaarekspeditsioon 1900-02 pidi lahendama "Sannikovi maa" küsimuse. Tema poolt Põhja-Jäämere rannikul ja Uus-Siberi saarestikus tehtud geoloogilised, klimatoloogilised, jää- ja hüdroloogilise režiimi, taime- ja loomariigi vaatlused panid aluse arktiliste merede komplekssele uurimisele ning Põhja-meretee hõlvamisele. Teda peetakse fossiiljää teooria rajajaks. Eriti oluline oli Benneti saare mitmekülgne uurimine. Toll tegi kindlaks, et saar on Kirde-Siberi mäestike jätk Põhja-Jäämeres. Ta oli esimene, kes tegi kindlaks kõige põhjapoolsemad Kambriumi ja Siluri settekivimite leiukohad ja kogus neist Kambriumi ja Siluri fauna kollektsiooni. 1892. aastast alates oli E. v. Toll geoloogia komitee kaastöölisena tegev Baltimaade geoloogilisel kaardistamisel, peamiselt Leedu ja Läti alal. 1899. omandas ta magistrikraadi. Samal aastal võttis osa admiral S. O. Makarovi juhtimisel toimunud jäälõhkuja "Jermak" proovisõidust Teravmägede piirkonda. Tolli nime kannavad liustik Taimõri poolsaare kirdeosas, laht Taimõri poolsaare looderannikul, mägi Benneti saare keskosas, mägi Novaja Zemlja põhjasaarel, nõgu Põhja-Jäämeres Mendelejevi ja Lomonossovi mäeahelike vahel, platoo Kotelnõi saare keskosas ja väin Kotelnõi saare läänerannikul.

Teosed:

Bunge A. Toll, E. Berichte über die von den Kaiserlichen Akademie der Wissenschaften ausgerüstete Expedition nach den Neusibirischen Inseln und dem Jana-Lande. St.Petersbourg, 1886. Die Russische Polarfahrt der "Sarja" 1900 - 1902. Berlin, 1909.

Temast:

Hang, T. Eduard Toll polaaralade geoloogia ja geograafia uurijana. - Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, IX. Tallinn, 1993, lk. 117 - 125. Passetski, V. Eduard Toll. - Rmt. Eestist pärit Arktika-uurijad. Tallinn, 1979, lk. 298 - 326. Varep, E. Ühest "Sannikovi maa" otsijast. 100 aastat polaaruurija Eduard Tolli sünnist. - Eesti Loodus , 1958. 1, lk 42 - 46.

Eduard Wassiljewitsch Toll (russ. Эдуард Васильевич Толль, auch Eduard Gustav von Toll; * 2. Märzjul./ 14. März 1858greg. in Reval; † 1902 in der Ostsibirischen See) war ein russischer Naturforscher und Polarforscher deutschbaltischer Abstammung.

Bereits während seines Studiums an der Universität Dorpat unternahm Toll erste Expeditionen nach Nordafrika und ins Mittelmeer. Er erkundete die Fauna, Flora und Geologie Algeriens und der Balearen.

Nach Fertigstellung seiner Diplomarbeit auf dem Fachgebiet der Zoologie 1882 nahm Toll von 1885 bis 1886 an einer von der Russischen Akademie der Wissenschaften organisierten und von Alexander Bunge geleiteten Polarexpedition zu den Neusibirischen Inseln teil. Im Zuge dieser Expedition erkundete er die Große Ljachow-Insel, Kotelny und die westlichen Küstengebiete Neusibiriens.

1886 wollte Toll dabei nördlich von Kotely unbekanntes Land gesehen haben. Seiner Vermutung nach handelte es sich um das „Sannikow-Land“, ein von Jakow Sannikow und Matwei Gedenstrom 1808-1810 erstmals gesichtetes Eiland, dessen Existenz niemals bewiesen werden konnte.

1893 wurde Toll von der Russischen Akademie der Wissenschaften mit der Leitung einer Expedition ins nördliche Jakutien betraut. Dabei erforschte er den unteren Lauf der Lena und der Chatanga. Toll war der erste Forscher, der das Plateau zwischen Anabar und Popigai (Попигай) und einen Gebirgsrücken zwischen Olenjok und Anabar kartographierte, den er nach dem russischen Polarforscher Wassili Prontschischtschew benannte. Im weiteren Verlauf wandte sich Toll erneut nordwärts und erkundete die neusibirischen Inseln. Toll betrieb auch paläontologische Studien, er fand Überreste eiszeitlicher Mammuts.

1899 beteiligte sich Toll an Stepan Makarows Expedition an Bord des Eisbrechers Jermak nach Spitzbergen.

1900 brach Toll mit dem Schoner Sarja erneut in arktische Gewässer auf. Ziel der Expedition war es, die Existenz des Sannikow-Landes zu beweisen. Vor allem während der Überwinterungen auf der Taimyrhalbinsel und der Westküste Kotelnys widmete sich Toll hydrographischen, geographischen und geologischen Studien. Im November 1902 verschwand Toll südlich der Bennett-Insel spurlos. Eine spätere Rettungsexpedition, die von Alexander Koltschak geleitet wurde, fand zwar die Tagebücher und wissenschaftlichen Sammlungen der Sarja-Expedition; Toll und seine Crew blieben aber verschollen.

Nach Toll sind Berge auf Nowaja Semlja und der Bennett-Insel ebenso benannt wie eine Bucht der Taimyrhalbinsel und ein Kap auf der Insel Zirkul (Циркуль). Weiters trägt ein Plateau auf Kotelny seinen Name

Плавание на яхте "Заря". Москва 1959. 338 с.

Виттенбург П. В. Жизнь и научная деятельность Э. В. Толля. Москва-Ленинград. 1960. 244 с.