Hüvasti, hea sõber Arvo!

Sina, seal pilve peal! Meenutagem neid aegu, kui te kolmekesi – Järveri Lemps, su noorem vend Ülo ja sina ise – jooksite, veinipunased suure W-tähega dressid seljas, mööda Õie tänava parki ja tegite sporti. Sa olid kõige pikem, Lembit seevastu jässakam ja sitke, Ülo kõige poisilikum. Ja mina, algkooliklassi jõmpsikas, tegin järele kõike, mida suutsin. Lembitule kuulus isegi Eesti noorterekord teivashüppes ja ka teistel aladel polnud talle pargis võrdset. Ainult oda lendas sul kaugemale, kõrgushüppes ja kettaheites oli seis fifty-fifty. Korvpallis ei saanud ma teie taset hinnata, sest korvid olid üles seatud Putmakerite aias, mille plank oli kole kõrge. Kuulsin ainult ergutushüüdeid: “Hurra-hurra Uuessaa, Uuessaa Ameerika!”, millele vastati “Hurra-Hurra, ega te eesti poisse murra!” Mõne kõrge haakviske puhul paistis pall üle plangu.

Neljakümnendal läksid teed lahku: meie pere pages Hiiumaale, kahe koloneli – nii Järveri kui ka Putmakeri – elu lõppes kurvalt. Pojad läksid isade eest punastele kätte tasuma, sõja järel kerkisid neil probleemid. Lembitul õnnestus NKVD haardest pageda, aga sina vennaga jäid siia. Esialgu läks ladusalt: sa esindasid Nõukogude Eestit kõrgushüppes ja võitsid kord kettaheites isegi Heino Lippu. Olid tollal üks paremaid korvituusasid kuuendikul maailmast. Siis sai julgeolekul mõõt täis: Lippu ei lubatud välismaale võistlema. Sinuga tehti veel lihtsamalt – priiküüt itta! Kui sind aastate pärast uuesti nägin, imestasin, kui hästi sa kõigele olid vastu pannud. Aga sinu sportlaseelu lõigati läbi. Sa kiirgasid juba noormehena aurat, mis köitis kõiki, kes sinuga kohtusid. Isegi su matused olid kuidagi pehmesse leebusse mässitud. Ei arutut ahastust ega lootusetust. Sügaval südamepõhjas tuikas meil õnnetunne, et olime Eestimaa kivist ja vaevatud pinnast koos sinuga tallanud.

Kaalu Kirme

Eluloolist

Lõpetas Jakob Westholmi gümnaasiumi. Lemmikala oli korvpall, kuid ta kuulus ka Eesti kergejõustikukoondisse ja mängis võrkpalli. Aitas korvpallikoondisel võita N Liidu kaheksa linna turniiri 1946. ja 1950. aastal. Sama aasta jõululaupäeval viidi ta Kirovi oblastisse. Tallinna Dünamo treener ja Eesti korvpallisektsiooni aseesimees; Franz Krulli masinatehasese konstruktor; Kotkaristi 5. klassi teenetemärgi kavaler.

http://www.epl.ee/news/sport/in-memoriam-arvo-putmaker-809192129092...

http://ekspress.delfi.ee/kuum/saatuslik-klassivend?id=69000437

PR: Saaga elk.147.0.10:433?131,1513,2152,521,0

http://www.pilots.ee/wp-content/uploads/2009/06/hendrikarro-eesti_l... "Ka Sõjaaegsete Eesti Lennuväelaste Ühenduses (SELÜ-s) on aastatel 1997-2005 IV või V klassi Kotkaristi saanud kuus SELÜ liiget (Hendrik Arro, Kaljo Alaküla, Arvo Putmaker, Gunnar Laev, Kalju Kukkur ja Ants Teetsov), kõik sõjaliste teenetega vabadusvõitlejatena."

PUTMAKER, Arvo, m, s. 12.04.1926. Saksa sõjaväes, 1942-1945 Saksa lennuväes moodustatud Eesti Lennuüksus, sõdur/ pardalaskur. [Arro, Laula]

Märtsis 1943 astus vabatahtlikuna eestlastest koosnevasse 127. luurelennugruppi. Lõpetas pardalaskurite kursuse Ülemistel, suunati Dnosse, kus paiknes kaugluureeskadrill 3-F. Lendas poolteist kuud Junkers-88 tüüpi lennukil. Siis naasis Eestisse, lendas vesilennukitel Arado Ar-95, mis startisid Ülemiste järvelt. Kui Eestis laiendati lennuüksust ja loodi ka öiste pommitajate grupp, siis Putmaker suunati sinna. Edasine rindeteenistus Focker CVE pardal kulges põhiliselt teises lennusalgas, temast sai Obergefreiter. Sügisel 1944 alustasid sakslased Eestist taganemist, ka lennuüksus evakueeriti Saksamaale.

Raamat "Kes on kes Eesti lennunduses" (fotoga) - lk. 144-145.

PUTMAKER, Arvo, Eduard, s. 1921 Tallinn, keskh., treener-korvpallur, arr. 22.10.50 Tallinn, Müürivahe 25-3, erin. 05.09.51 §58-1a, 10a.; Gorki obl., vab. 25.12.55. Saksa sõjavägi. http://okupatsioon.ee/et/memento-2005/80-p2005.

https://www.memoriaal.ee/otsing/?q=Putmaker&f=all

https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_ha...

I abielu Saaga elk.145.0.12:3?44,831,1784,303,0