Seda oskab ehk Kaie Pöial täpsustada. Siin on ka nii, et ühes kohas on Kivijärve ja teises Kiidjärve. Minul kahjuks puudub selline täpsem info üldse, teadsin vaid, et Viido oli kusagilt Võrumaalt Venemaale läinud, seni kuni nüüd paar päeva tagasi selle Saaga-koha üles leidsin. Saagas on perekond Uibujärve all kirjas, mulle endale on see päris võõras kant, ma ei tea eriti, kui lähestikku need asuvad.
Tere! Olen täielikult nõus, et õige on Kivijärve. Vaatasin oma isa meenutuste põhjal tehtud märkmetest järele ja seal on tõesti kirjas Kivijärve. Ka minu õde Sirje Vullo on aktiivselt Genis täiendusi teinud ja see eksitus isakodu nime osas on tema tehtud. Parandame õigeks ja vabandame eksituse pärast.
Parimatega,
Minule ütles isa Erik Vullo umbes 10-15 aastat tagasi, kui tema sugupuu kohta märkmeid tegin, et Kiidjärve, kuid küllap siis temale oli see nimi valesti edasi kandunud, sest Erik Vullo oli tegelikult suurepärase mäluga inimene. Luban edaspidi ilmutada vähem aktiivsust Genis täienduste tegemisel. Õieti olengi kõik mulle teadaoleva juba Genis üles tähendanud.
Sellepärast ei pea nüüd küll vähem aktiivne olema. Kirikuraamatu järgi on Soever´i pereliikmed üsna palju ringi liikunud. Tundub, et algne elukoht on olnud Metste küla sealt on pärit ka Soever´i nimi.
Minu ei ole kahjuks enam võimalik kelleltki küsida ja kõik Soeveri talu raamatud ja dokumendid jäid minu on August Soeveri kätte ning on tänaseks päevaks tõenäoliselt hävinud.
Wiido järglastest käis minu ema läbi Ricard Söövertiga. Olen ka ise Ellenil ja Ricardil Tallinas külas käinud.
Ju Sa, Ülo, oled siis ka kuulnud, kuidas R. Soiverist sai R. Söövert. Põnev lugu. Mulle isa Erik Vullo rääkis. Ta oli isa sündmuste keskel. Richard oli selle suures pesakonnas, kus ka minu vanaema Maria sündis, kõige noorem. Ja kuigi Richard oli minu isale onu, olid nad koos sõja jalust Eestisse tulles küllaltki lähedasteks saanud, rohkem nagu sõbrad/omaealised kui eri põlvkondadest pärit isikud (nagu onu ja õepoeg ju on).
Sakslane ajas Leningradi oblasti küladest inimesi ära enne venelase suurt pealetungi sõja lõpupoole. Inimesed ei tahtnud oma kodudest lahkuda, põgenesid isegi metsa, kuid saksa metoodilisus leidis nad sealtki üles ja saatis teele. Tegelikult küllaltki inimlik käitumine sakslase poolt - tsiviilelanikkonda säästa.
Leningradi oblastis olid kõrvuti eesti külad ingeri küladega . Pered olid suured, kuna raske metsatöö nõudis töökäsi. Kui kümneaastane jaksas juba palgi otsa tõsta, oli tal metsatalu peres oma koht ja kohustus. Kuna pered olid suured, kasvas elanikkond jõudsasti ja avati eesti koole jne. Eesti koole hakkas Stalin sulgema 1930-ndatel aastatel, nii et minu isa Erik (s.1929) käis juba vene koolis.
Sealkandi eesti asundustes sai hakkama ka üksnes eesti keelega. Sest ametiasutustes ajasid asju mehed, nemad pidid veidi venet mõikama, kuid naised mitte. näiteks minu vanavanaema (isa emapoolne vanaema), kes oli 16-aastane, kui lahkus Eestist Venemaale ja 60-aastane, kui tuli koos isa, vanaema ja Richardiga Eestisse, ei osanud vene keelt sõnagi. Sest elas ja tegutses kodukülas.