Ühe elusa ajaloolase arvamus:
Eesti ajaloolane on ikka mingi tegevuse (kirjutamise ja üldse loomingu, hariduse, õpetamise) tase. Mina võtaks isegi praegusest nimekirjast mõne välja, et vältida Lennart Mere efekti (kes oli ajaloo populariseerija - aga mitte ajaloolane), aga kuna täpset objektiivset kriteeriumi pole, las siis olla.
Eesti ajaloolasel peab olema ka mingi seos ajalooga peale selle, et lõpetas TRÜ või oli Ajaloomuuseumi direktor. Selleks on ikka mingit ajaloolase tegevust vaja!
Täiendan siis seda "elusa ajaloolase" arvamust.
Kolm asja on olulised:
- haridus - oluline, aga mitte ilmtingimata. Nt Leo Tiik, Georg Leets ja varasem Heino Gustavson - ilm aajaloolase hariduseta, aga kahtlemata väga kõvad Eesti ajaloolased. Praegu tegutsevatest - nt Peeter Järvelaid.
- õpetamine - muidugi mitte mingi nõuka-aegne tiksuv TPedI õppejõud, vaid ikkagi põlvkondi väljaõpetav ja koolkonda loov ajaloolane.
- looming - kirjutatu peab olem ajaloole midagi pakkuv, kasvõi nt allikatele süstemaatiliselt lähenev kirjutis. Seega mitte lihtsalt kodu-uurimine!
Mis ei tähenda, et kodu-uurimine oleks halb. Näide on [Hans* Johannes Kruus Hans Kruus] - nii ajaloolasena kui ka kodu--uurijana väljapaistev tegelane.
Ka mitte poliitiline tegevus. Nt tänapäeval on Aadu Must kui ka Jaak Valge kahtlemata eesti tippajaloolased, aga nende poliitiline tegevus on samas paljudele arusaamatu. Midagi pole teha...
Seega - natuke rohkem filtrit siia projekti lisamisel kui ainult TRÜ ajalooteaduskonna lõpetamine või oli Ajaloomuuseumi direktorina olemine.